Autoriõiguse müüdid

Posted by | No Tags | Uncategorized | Comments Off

Ühel hiljuti külastatud autoriõiguste teemalisel koolitusel, kus arenes kuulajate vahel välja elav diskussioon, selgus et autoriõiguse osas on liikvel ikka veel palju müüte, mis aga sageli tõele ei vasta.

 

Müüt 1:  Kõik, mis on internetis kättesaadav on vabalt kasutamiseks. 

 

Üheks põhiliseks eksiarvamuseks on, et kui midagi on internetti ülesriputatud, siis on see vabalt kasutamiseks. Tegelikult on vaba kasutamise võimalused reguleeritud seadusega. Vaba kasutus on tavapäraselt lubatud enda tarbeks, kuid ka sealjuures näeb seadus ette mõningad erandid. Seega kahtluse korral tuleks üle kontrollida autoriõiguse seadusest. Intellektuaalne omand kuhu alla kuuluvad ka autoriõigused on samasugune omand nagu materiaalne omand ja kuulub selle omanikule. Autoriõiguste puhul on omanikuks isik, kes on selle oma loomingulise tööga loonud ehk autor.

 

Müüt 2. Kui kopeerid, midagi väikeses koguses müümiseks, siis see ei ole autoriõiguste rikkumine. 

 

Igasugune teise isiku loomingu kopeerimine ärilistel eesmärkidel on autoriõiguse rikkumine, isegi kui müüd seda koopiat vaid üks kord.  Seega ei sõltu autoriõiguste kohustuslikkus sellest, kas oled mikroettevõtja või suurettevõtja, vaid neid tuleb oma äritegevuses igal juhul järgida.

 

Müüt 3: Selleks, et sinu teos oleks kaitstud autoriõigustega tuleb see kusagil registreerida. 

 

Autoriõiguslik kaitse tekib automaatselt alates teose loomisest  ning registreerida seda kusagile ei ole vaja. Registreeritavad intellektuaalse omandi vahendid on näiteks patendid, kaubamärgid ja disainilahendused.

 

Selleks, et teemasse selgust luua vaatame veel kord üle, kes siis ikkagi on autor ning millised on tema õigused? 

Autoriõiguse seaduse mõttes on autoriks teose loonud füüsiline isik. Juriidiline isik saab üksnes olla autoriõiguse omajaks kas seaduse või lepingu alusel. Seega tuleb ettevõtte omanikuna jälgida, et teose loonud füüsiliste isikutega oleks sõlmitud kirjalikud autoriõigusi käsitlevad kokkulepped. Sealjuures on oluline eristada varalisi ja isiklikke autoriõigusi.

 

Varalised autoriõigused tähendavad autori õigust oma loodud teost kasutada, lubada selle kasutamist teistel isikutel ja teenida sellelt tulu. Töölepingu korral lähevad töötaja varalised autoriõigused autoriõiguse seaduse alusel tööandjale automaatselt üle, juhul kui teos on loodud tööülesannete täitmise käigus. Sealjuures on aga üks oluline erand: kui loodud teoseks on arvutiprogramm või andmebaas, ei lähe autoriõigused automaatselt üle ja see kokkulepe tuleb lepingus eraldi kirja panna. Samas kui poolte vahel on töölepingu asemel sõlmitud näiteks käsundus- või töövõtuleping, tuleb samuti autoriõiguste küsimus eraldi kokku leppida.
 

Selleks on kaks võimalust:

1) teose autor loovutab oma varalised autoriõigused lepingu teisele poolele. Sellisel juhul autorile endale varalisi õigusi ei jää ning autoriõiguste saaja muutub varaliste autoriõiguste omajaks;

2) teose autor annab teisele isikule litsentsi talle kuuluvate autoriõiguste kasutamiseks. Litsentside puhul on samuti võimalik eristada eelkõige kahte tüüpi litsentse. Lihtlitsents tähendab seda, et teose autor jätab endale võimaluse teost ka teistele isikutele kasutada anda ja ka ise edasi kasutada. Ainulitsentsiga annab autor täieliku kasutusõiguse litsentsi omandajale.

 

Isiklikud autoriõigused pakuvad autorile moraalset kaitset oma teosele. Isiklike autoriõiguste hulka kuuluvad näiteks õigus autorsusele, mis tähendab õigust esineda üldsuse ees teose loojana ja õigus autorinimele ehk õigus otsustada, kas ja kuidas peab olema tähistatud autori nimi. Samuti kuulub isiklike õiguste hulka õigus teost muuta ja täiendada. Isiklikud õigused on autorist lahutamatud ega ole loovutatavad. Samuti ei lähe isiklikud õigused tööandjale üle töösuhte raamides. Seega, praktikas sõlmitakse autoriga litsentsileping, millega autor annab tööandjale litsentsi isiklike õiguste kasutamiseks kuni autoriõiguste kehtivuse tähtaja lõpuni (s.o 70 aastat peale autori surma).


No Comments

Comments are closed.