Varaühisuse plussid ja miinused

Kuidas varaühisus toimib, selle plussid ja miinused

Varaühisus on varasuhe, mida abielluda soovivad partnerid väga sagedasti valivad. Samuti neile, kes abiellusid enne 2010 aastat kui varasuhet veel valima ei pidanud, kohaldub varaühisuse varasuhe automaatselt. Varaühisuse puhul abielu jooksul soetatud vara kuulub automaatselt abikaasadele ühiselt. Abielu lõppedes jagatakse ühisvara reeglina võrdsetes osades.

Näiteks:

• Ühine on abikaasade poolt teenitav palgatulu, isegi siis kui mõlemal abikaasal võivad olla erinevad pangakontod;

• Kui üks abikaasa ostab abielu ajal auto, mis registreeritakse tema nimele, siis kuulub see auto tegelikult mõlemale abikaasale.

• Kui üks abikaasadest loob investeerimiskonto ning tegeleb abielu ajal aktiivselt investeerimisega, siis ka sinna kogunev vara on tegelikult abikaasade ühisvara.

• Kui abielu ajal luuakse äriühing, siis ka osalus selles äriühingus on ühisvara, mis sest, et abikaasat ei ole näiteks kirjas osanike/aktsionäride ringis.

•      Enne 2010 aastat ei märgitud alati mõlemat abikaasat omanikuna kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, kuid vaatamata sellele kuulus see mõlemale abikaasale ehk oli ühisvaraks. 

•  Alates 2010. aastal kinnisvara ostes märgitakse mõlemad abikaasad omanikena kinnistusraamatusse kui kinnisvara ostetakse ühisvara hulka.                

Ühisvara tähendab seda, et abikaasad käsutavad (vähemalt peaksid seaduse kohaselt haldama) vara ühiselt ja võtavad koos vastu varaga seotud otsuseid. Näiteks kinnisvara tehingute puhul tähendab see seda, et kinnisvara müümiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut ka notaris müügitehingut vormistades.  Seega varaühisust valides on abikaasadel sisuliselt koostöökohustus, mille muudab ilmselt lihtsamaks see, kuid abikaasade nägemus raha asjadest on sarnane. 

Varaühisuse plussiks on see, et ühisvara pakub suuremat kaitset majanduslikult nõrgemale osapoolele :

• Kuna peaaegu kõik abielu ajal omandanud vara on ühisvara, siis kaitseb see majanduslikelt nõrgemal positsioonil olevat abikaasat. Näiteks abikaasat, kes on pikemalt olnud lastega kodune ning panustanud eelkõige kodu ja pere eest hoolitsemisse on abikaasaga võrdväärne vara omanik, isegi siis, kui see oli ostetud teise abikaasa teenitud palgatulust.     

• Varaühisuse puhul  tekib abikaasade ühisomand. Ei vaadata, kas ja  kui palju on rahaliselt kumbki abikaasa panustanud mingi vara soetamisse ja milline on abikaasa vastav osa varast, vaid kõik on jagamatult ühine. Rohkem rahaliselt panustanud abikaasa ei saa tavaliselt nõuda nõuda teiselt abikaasalt rahalist hüvitamist. 

• Põhiseadusest tuleneb abikaasade võrdsuse põhimõte. Seetõttu jagatakse lahku minnes varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vara poolte vahel võrdselt olenemata sellest kui palju abikaasad on sinna rahaliselt panustatud. Ehk siis ka abikaasa panus, kes on rohkem pühendunud laste ja kodu eest hoolitsemisse, on võrdväärselt hinnatud teise abikaasa panusega. 

• Abikaasa on seadusest tulenev pärija koos lastega. Pärandvara hulka kuulub pool ühisvarast.

• Abikaasad valdavad ja käsutavad vara ühiselt ning otsuseid tuleks teha perekonna huvidest lähtuvalt. Ka notaris näiteks kinnisvara müües on vajalik, et abikaasa annaks selleks nõusoleku. 

Varaühsisuse miinused:

Kuna varaühisuse varasuhe kohustab  abikaasasid käsutama  investeeringuid jm vara koos, siis võib see tekitada abikaasade jaoks ka takistusi tegutsemiseks. Seega varaühisuse varasuhet valides tuleb arvestada ka järgnevaga:

• Abikaasad otsustavad vara kasutamise ja käsutamise üle ühiselt ja  see puudutab ka investeeringuid. Ehk ühel partneril võib investeeringute puhul olla nn veto õigus, et kui üks osapool ei ole konkreetse investeeringu tegemisega nõus, siis see takistab teisel osapoolel seda tegemast. Vajadusel saab abikaasa enda õiguste kaitseks pöörduda ka kohtusse ja üks selline juhtum on isegi      Riigikohtust läbi käinud käinud      (üks abikaasa takistas teist investeeringute andmisel välismaise fondi hallata). 

• Abielu ajal kogu teenitav vara (palk, dividendid jms) on ühised. Ka pangakontod ja investeerimiskontod kuuluvad ühisvara hulka. Kui abielujooksul on investeerimisega tegelenud väid üks osapool, siis lahutuse korral on teisel abikaasal võimalik üldjuhul pool sellest endale nõuda.      Juhul kui abikaasad on investeerinud juba enne abielu ja jätkanud investeerimsiega abielu ajal, siis võetaksigi aluseks konto seis abiellumise kuupäeva seisuga. Enne abielu tehtud investeeringud kuuluvad mõlemale abikaasale ainuisikuliselt.

• Mis puudutab abikaasade poolt võetud kohustusi, siis kui laen on võetud perekonna, laste või ühise majapidamise huvides tekib abikaasadel solidaarsuskohustus.  See tähendab, et võlausaldajal on võimalik nõuda mõlemalt abikaasalt tagasimakseid. Abikaasal, kes ei ole laenuvõtjaks tekib tagasinõude õigus laenuvõtjast abikaasa vastu. Kui  laen on aga võetud üksnes abikaasa vajaduste rahuldamiseks, näiteks on abikaasa soovinud sellega finantseerida mingisugust isiklikku huvi, siis sellist laenukohustust ühisvara hulka ei loeta ning teine abikaasa selle eest ei vastuta.

• Ühe abikaasa surma korral pärandatakse pool ühisvarast seadusjärgsetele pärijatele (kelleks lisaks abikaasale on ka lapsed ning laste puudumisel näiteks ka surnud abikaasa vanemad) . Kohtupraktikast on teada juhtumeid, kus on tulnud abikaasale üllatusena, et ka poolt tema nimel oleva pangakonto ja investeerimiskontol olevast rahast ja investeeringutest määrati pärandvara hulka ning läks seetõttu jagamisele laste ning ka surnud abikaasa eelmisest abielust sündinud laste vahel. Testamendi abil on võimalik pärandada vara kindlale isikul, kuid seal juures tuleb siiski arvestada seadusest tulevate sundosa piirangutega.      

•           Abielu ajal loodud, soetatud osaühingu osa kuulub üldjuhul ühisvara hulka ( välja arvatud kui abikaasad ei ole kokku leppinud, et tegemist on lahusvaraga). Seda isegi siis, kui äriregistris ei ole abikaasa nimi osanikuna kirjas. Seega ka näiteks ühe abikaasa surma korral kuulub surnud abikaasa osa osaühingu osast ka pärandvara hulka. 

• Praktikas on tulnud ette juhtumeid, kus üks abikaasadest soovib oma palgatulu arvelt  ja kodulaenu võimekust kasuteades investeerida kinnisvarasse ja teine abikaasa ei ole sellega nõus. Notaris on vajalik aga tehingute tegemiseks mõlema abikaasa nõusolek. Seega ilma abikaasa nõusolekuta on varaühisuse varasuhte puhul keeruline alustada kinnisvrainvestori teekonda.

Ka juhul kui abikaasad valivad varaühisuse varasuhte, näeb seadus ette erandid, mida siiski abikaasade ühisvara hulka ei loeta. Näiteks:

     -Abikaasade isiklikud tarbeesemed, näiteks rõivad, hügeenitarbed

-Asjad, mis olid abikaasal enne abiellumist. Näiteks kui üks abikaasa omas enne abiellumist kinnisvara, siis see jääb siiski selle abikaasa lahusvaraks. 

-Asjad, mis kingitakse või pärandatakse ühele abikaasale ( NB! Isegi kui  maja või suvila on kingitud või pärandatud aga erastatud abielu ajal, siis kulub see siiski ühisvara hulka. See erand ei kehti korteriomanditele)
Kui soovid konsultatsiooni sobiva varasuhte valimiseks või selle muutmiseks kirjuta info@legalroom.ee

Varasuhete teemal arutleme ka 21.02 Naisinvestorite klubi networking üritusel, millele saab pileti soetada siit.