Mida peaks investor teadma partnerite vahelistest varasuhetest?
Mida peaks investor teadma varasuhetest?
Möödunud kuul oli mul suurepärane võimalus rääkida Facebooki live’s rahatarkustreeneri Jekaterina Tint’ga varasuhetest. Teen sellest allolevalt ka väikese kokkuvõte.
Kui me räägime partnerite vahelistest varasuhetest, siis tuleb selgelt eristada abikaasasid ja mitteabielulises kooselus elavaid partnereid.
Abikaasade varasuhteid reguleerib Perekonnaseadus. Abielludes valivad tulevased abikaasad endale ühe kolmest varasuhtest, mida seadus võimaldab:
1. Varaühisus tähendab, et kõik abielu ajal omandatud vara on abikaasade ühisvara. Abikaasad teevad varaga tehinguid ühiselt - nii on näiteks abieluajal omandatud kinnisvara müümiseks või ka üürile andmiseks vajalik mõlema abikaasa nõusolek. Abikaasade ühisvara hulka ei kuulu lahusvara, mille loetelu leiab Perekonnaseaduse §-st 27. Sinna hulka kuuluvad näiteks pärimise ja kinke teel saadud asjad ning isiklikud tarbeesemed.
Abieluvaralepinguga, mis tuleb teha notariaalses vormis, saab muuta varasuhet ning ka üksikuid esemeid arvata ühisvara hulka ning sellest välja.
Kui abikaasad soovivad lahutada ja ühisvara jagada, siis saab seda teha kokkuleppel notaris. Kui üksmeelt ei leida tuleb aga pöörduda kohtusse. Tavapäraselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel võrdselt.
Kui üks abikaasadest sureb ning pole sõlminud pärimislepingut ega teinud testamenti, siis on elusolev abikaasa pärijaks seadusjärgsete pärijate kõrval. Esimeses ringis pärib abikaasa võrdse osa (kuid mitte vähem kui ¼) laste kõrval. Teises ringis aga 50 % pärandaja vanemate kõrval. Mida sageli ei teata on see, et pärandvara hulka arvestatakse pool ühisvarast. Nii on kohtupraktikas ette tulnud ka olukordi, kus kohus leiab, et pärandvara hulka tuleb arvestada ka pool ellujäänud abikaasa kontodel olevast rahast ja investeeringutest.
2. Kui abikaasad valivad varasuhteks varalahususe, siis seaduse silmis on nad varasuhetes isikuteks, kes ei ole omavahel abielus. See tähendab, et vara on mõlema abikaasa oma ning nad käsutavad ja kasutavad seda iseseisvalt. Lahku minnes tavaliselt varajagamist ei toimu, sest ühisvara ei ole.
Varalahususe suhte valimine ei mõjuta kuidagi seadusest tuleneva abikaasa pärimisõigust. Kuid pärandvara hulka kuulub üksnes surnud abikaasa vara.
3. Vara juurdekasvu tasaarvestuse meetod ei ole väga sagedasti praktikas kasutust leidev. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et abielu lõppedes tekib nõudeõigus, mille alusel saab abikaasa, kelle vara suurenes abielu ajal vähem nõuda abikaasalt kelle juurdekasv oli suurem, poolt summast mille võrra selle abikaasa juurdekasv ületab tema enda oma. Abielu ajal käsutab tavaliselt vara see abikaasa, kes on selle omanikuks.
Pärimise korral on abikaasa ka selle varasuhte puhul seadusest tulenevaks pärijaks. Kuid selleks, et kindlaks määrata pärandvara koosseis tuleb esmalt läbi viia soetisvara tasaarvestamine vastavalt perekonnaõiguslikele sätetele
*Kui partnerid otsustavad sõlmida kooselulepingu, siis sarnaselt abiellumisele valivad nad endale varasuhte, millega kaasnevad reeglid on samad. Oluline erinevus on siiski pärimise osas. Kooselupartner ei ole seadusest tulenevalt pärijaks. Seega kui on soov kindlustada, et kooselupartner päriks partneri surma korral, tuleks teha vastav testament või siis saavad partnerid sõlmida üksteise kasuks pärimislepingu.
Mitteabielulises kooselus elavate partnerite varasuhteid ei reguleeri üks kindel seadus.
Kui koos elavad partnerid soovivad koos omandada kinnisvara, siis on mõistlik osta see kaasomandisse. See tähendab, et mõlemad partnerid on kinnisvara omanikuks ja mõlema partneri nimed ja osade suurused on kantud sisse kinnistusraamatusse.
Kaasomandiga seotud kohustusi ja selle lõpetamist reguleerib asjaõigusseadus. Oluline on teada näiteks seda, et seaduse järgi kaasomandiga seotud kulud peavad mõlemad partnerid kandma vastavalt enda kaasomandi osa suurusele.
Mõlemad partnerid võivad teha iseseisvalt oma kaasomandi osaga tehinguid ja ka oma osa näiteks ära müüa. Praktikas sellega siiski sageli probleeme ei teki, sest raske on leida ostjad, kes sooviks endale osta näiteks mõttelist osa korterist. Samuti tekib teisel kaasomanikul ostueesõigus.
Kui mitteabielulises kooselus elavad partnerid soovivad lahku minna siis kokkuleppel on võimalik kaasomand lõpetada notari juures. Kui kokkulepet ei saavutata saab pöörduda kohtusse ja nõuda kaasomandi lõpetamist. Selleks on kolm võimalust: 1) kaasomand jagatakse reaalosadeks- praktikas on see siiski võimalik näiteks maatükki puhul 2) üks kaasomanik ostab teise kaasomaniku välja 3) kaasomand müüakse enampakkumisel ja raha jagatakse ära.
Pärimise korral tuleb samuti arvesse võtta, et elukaaslane ei ole seadusest tulenevalt pärijaks. Seega kui üks kaasomanikest sureb ning ei ole tehtud testamenti teise kaasomaniku kasuks pärivad surnud kaasomaniku osa esimeses ringis tema lapsed, teises ringis tema vanemad.
Kõige rohkem vaidlusi põhjustab olukord, kus partnerid ei ole abielus, kinnisvara on ühe partneri nimel, kuid rahalisi kulutusi teevad mõlemad partnerid (näiteks maksvad võrdselt pangalaenu sissemaksu, teevad mõlemad laenumakseid).
Kohus on selliseid asju lahendanud ning leidnud, et sõltumata sellest, et suurema väärtusega asi kuulub asjaõiguslikult ühele partnerile saab seda jagada seltsingulepingu sätete alusel (need leiab Võlaõigusseadusest), juhul kui: 1) poolte sooviks oli majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestev loomine; 2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused.
Tasub aga arvesse võtta, et sellised kohtuvaidlused on sageli keerukad ja pikaajalised. Samuti peavad mõlemad pooled oma väiteid kohtus tõendama. Seega mõistlik on, et olemas on näiteks pangaväljavõtted selle kohta, et partner, kes ei ole kinnisvara omanikuks on tasunud laenumakseid vms.
Kõige keerukam on olukord siis kui vara on ühe partneri nimel ja teine partner hoolitseb ainult kodu eest ning ostab näiteks üksnes toitu või aegajalt teeb koduga seotud kulutusi. Näiteks on kohus leidnud, et selliseid majandamiskulusid saab seltsingulepingu panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks või parendamiseks. Ning ainult jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ja selle alusel partnerile osa kinnisvara väärtusest andmist. Seega võib juhtuda, et see partner, kes ei ole kinnisvara omanikuks ja ei ole selle omandamisse ka regulaarselt panustanud ei saa lahkuminnes midagi.
Pärimise juures tuleb endiselt lähtuda reeglist, et elukaaslane ei ole seaduse silmis pärijaks. Seega kui partner ei tee elukaaslase kasuks testamenti või ei sõlmi pooled pärimislepingut, ei pärita ka elukaaslase vara.
Kui Sa soovid konsultatsiooni varasuhete teemal, siis broneeri aeg: info@legalroom.ee